Kõik räägivad praegu pakendite ja plastide sorteerimisest ja töötlemisest, aga mitte üheski sorteerimisjuhendis pole ära toodud, kuidas bioplastidega ringi käia. See pani asja uurima lähemalt.

Sõna bioplast on tegelikult halvasti defineeritud. Sinna alla kuuluvad materjalid, mis on toodetud ainult taastuvatest lähteainetest, kuid ka materjalid, mis on segud taastuvatest ja sünteetilistest materjalidest. Bioplaste toodetakse paljudest erinevatest materjalidest: taimsed rasvad ja õlid, maisitärklis, hein, puidulaastud, saepuru, töödeldud toidujäätmed jne., ka põllumajandussaadustest ning kasutatud plastmasspudelitest kaasates mikroorganisme. Neid turundatakse kui jätkusuutlikke alternatiive traditsioonilisele plastile. Tahetakse jätta mulje, et ükskõik, mis biomassist toodetud plast on loodussõbralik. Selle toetamiseks aga teaduslikku materjali pole. Näiteks osad biolagunevad plastid ei lagune üldse ei tööstuslikus komposteerumises ega looduslikus keskkonnas.

Viimased uuringud aga näitavad, et kaugeltki mitte kõik bioplastid ei ole biolagunevad ega biolagune paremini kui tavalised nafta baasil plastid. Tihti keskendutakse ka ainult nende tootmisele või eluringi lõpule, kui üldse ei mõelda nende võimalikust mõjust inimorganismile ja sealjuures just eriti lastele. Lastele mõjuvad igasugu kemikaalid veel eriti halvasti, sest nemad saavad oma väikese keha kohta sama palju saasteaineid, kui meie oma suurema keha kohta. Hetkel bioplastide loodussõbralikkuse hindamisel ei pöörata üldse tähelepanu selle kasutusfaasile ehk mõjule kasutaja tervisele. 

Bioplastidest tahetakse muljet jätta, et justkui need oleks täiesti rohelised, naftavabad ja tervisele ohutud. Aga kahjuks see nii ei ole.  Naftavaba ei ole see juba sellepärast, et toormaterjal on tihtipeale põllumajanduslikku päritolu näiteks mais või suhkruroog. Nafta baasil kütuseid (diisel, bensiin jne) kasutatakse sellesama mais või suhkruroo kasvatamisel maa harimiseks, saagi koristuseks, veoks ja töötlemiseks, väetamiseks, taimekaitsevahendite tootmiseks ja põllul kasutamiseks. Lisaks kasutatakse ka geenmuundatud põllumajandussaadusi, mille mõju keskkonnale tänapäeval on üldse teadmata.  Ka pärineb bioplastide tooraine suures osas intensiivpõllumajandusest, mis vähendab liigirikkust, soodustab kõrbestumist, muldade ammendumist jne. Kuna tegemist ei ole toiduks kasutatava toorainega, siis ei piirata ka taimemürkide kasutamist toormaterjalide kasvatamisel. 

Üks suurimaid dilemmasid bioplastide juures on veel ka see, et põllupinda kasutatakse enamasti selliste kergesti asendatavate asjade toomiseks nagu pakendid, kui samal ajal maailma rahvaarv kasvab ning enam pole piisavalt maad, et kõiki äragi toita. 

Norra ja Saksamaa ülikoolid viisid läbi ühise uuringu, kus uuriti erinevate bioplastide toksilisust. Tulemused on jahmatavad. Uuriti 43 erinevat igapäevast bioplastist ja biolagunevat toodet, millet  27 olid valmistatud biopõhisest toorainest (PLA, PHA) ja 16 taimsest materjalist (tärklis, tselluloos, bambus). 31 toodet olid märgitud sobilikuks toiduga kokku puutuma. Uuriti pakendeid, prügikotte, sügavkülmakotte, sigarettide filtreid, bambusest korduskasutatavat kohvitopsi, ühekordseid kahvleid-nuge jne. Kokku leiti neist toodetest 41 395 erinevat keemilist lisandit ja 186- 20 965 erinevat keemilist lisandit eraldiseisvates toodetes. Kõige kõrgem oli kemikaalide sisaldus tärklise ja tselluloosibaasil bioplastides (üle 10 000 erineva). PLAs oli minimaalselt 3000 erinevat kemikaali. Enamus näidiseid sisaldas üle 1000 erineva kemikaali. Näiteks bambusest kohvitopsist leiti 5426 erinevat kemikaali. Jah, kõik need kemikaalid ei ole inimesele ega keskkonnale ohtlikud eraldiseisvatena, kuid nende koosmõju või üldse igasuguste erinevate lisaainete koosmõju praeguseks uuritud ei ole. 

Biolagunevate toodete elutsükli lõpu probleemid

Kui biolagunevad tooted satuvad olmeprügi hulka, ehk prügimäele, tekitavad need laguprotsessis metaani, mis on 20 korda tugevam kasvuhoonegaas kui CO2! See tuleb sellest, et prügimäel ei ole ka plasti lihtsalt mikroplastiks lagunemiseks vajalikku hapnikku piisavalt. 

Biolagunevad plastid rikuvad kogu konteineri sisu sattudes pakendikonteinerisse pakendite hulka. Neid ei saa töödelda ja suure tõenäosusega jõuab kogu konteineri sisu heal juhul põletusse.

Bioplaste esitatakse ka kui täielikult ja lihtsalt kodus komposteeruvaid materjale. Bioplastid komposteeruvad ainult väga täpsetes tööstusliku kompostimise tingimustes, mida Eestis praegu ei ole. Ehk siis praegu ei ole bioplastidega mitte midagi praktiliselt peale hakata nende elutsükli lõpus.

Lisaks sellele ebatäieliku komposteerumise puhul eritavad bioplastid samamoodi mikroplaste keskkonda nagu tavalised plastid aastatega biolagunedes. Bioplaste ja muid biolagunevaid materjale ei tohiks kindlasti kodus komposteerida, sest paljud neid ei komposteeru isegi tööstuslikus kompsotimiskeskuses. Kuid kahjuks enamus inimesi seda ei tea ja müüjad seda tarbijale ei ütle.

Millised tooted siis on bioplastid? Näiteks BioBag kasutab toorainena tärklist ja suhkruroogu. Veganitele sobivaid hambaniite toodetakse PLAst või mõne bioplasti ja keemilise plasti segust. Bambusest tehakse kohvitopse ja lauanõusid. Eriti just lastele. Siinkohal ma mõtleks kaks korda, kui üldse lapsele plastmassi kätte annaks, nii tavalise kui bioplasti.

Nagu alati, mis on uus, selle ohtusid veel ei teata. Asju alles uuritakse. See, et bioplaste näidatakse kui ohutuid ja paremaid valikuid tavaplastile, ei pea paika. Neid saab ainult sellepärast praegu tituleerida ohututeks, sest nende ohtlikkust lihtsalt ei ole jõutud uurida. Küll on aga tööstus suutnud välja arendada juba üle 100 erineva koostisega bioplasti. Seega mõelgem enne kaks korda, kui läheme kaasa uute ja uuenduslike materjalidega, mida pole jõutud uuridagi. Enamasti on tegemist tööstuse poolt väja mõeldud viisidega, kuidas tarbijale tekitada illusiooni mingisugusest loodussäästust ja selle pealt labaselt ikkagi ainult kasumit teenida.

Uurisin ka Eesti Pakendiringluselt bioplastide kohta, aga neilt pole siiani vastust saanud. Soovitasin eraldi sorteerimisjuhendites välja tuua, kas bioplaste tohib panna pakendikonteinerisse või mitte. Kahjuks suhtuvad enamus sellesse praegu nii, et plast on plast ja pakendikonteiner kannatab kõike.